#MeieOtsustame: Miks ei ole enamusvalitsus demokraatia? Samuti mõned sõnad otsedemokraatiast

Kas sa ütleksid, et see süsteem tõepoolest austab sinu võrdset väärikust, väärib meie moraalset toetust ja seega seda tuleks pidada demokraatiaks? Muidugi mitte. Enamuse türannia lihtsalt ei ole demokraatia.

See on juba neljas artikkel #MeieOtsustame artiklite seerias. Esimeses artiklis rääkisime põhjustest, miks ei saa „mitteliberaalset demokraatiat“ demokraatiaks pidada. Teises ja kolmandas artiklis rääkisime põhjustest, miks inimesed võivad tahta elada demokraatlikus ühiskonnas. Mõned meie lugejad kommenteerisid sotsiaalmeedias, et Euroopa Liit ei ole demokraatia, sest ta ei austa seda, mida teatud riikide enamus tahab. Me ei pruugi nendega nõustuda, nii selles, et need enamused on tõelised enamused ja ka kogukonnaga liitumise tähenduses, kuid usume, et meie eriarvamuste allikas peitub veelgi sügavamal. Vastupidiselt neile ei usu me, et enamuse tahet tuleb kogu aeg austada.

Nagu eelnevalt mainitud, on demokraatia toetamiseks mitmesuguseid põhjuseid. Võid seda toetada, kuna see aitab inimestel häid asju saavutada või sellepärast, et see austab võrdsust ja kõigi inimeste väärikust. Kuigi meile meeldivad kõik eelised, mis demokraatiaga kaasnevad, arvame meie, et demokraatiat tuleks toetada viimasel põhjusel. Demokraatia austab võrdset väärikust. Demokraatia võimaldab meil olla vaba sellest, et teised otsustavad selle üle, kuidas me elame (ilma, et meil oleks selle üle sõnaõigust) ja kohtlevad meid avalikult võrdsetena.

Aga...kui nad seda ei tee?

Lihtne. Siis ei vääri nad nimetust „demokraatia“. Nagu selgitasime esimeses artiklis, on demokraatia moraalselt laetud mõiste. Kui ütleme „demokraatia“, kasutame seda lühiversioonina selle asemel, et öelda „süsteem, mis on moraalselt väärt meie toetust ja seetõttu tuleb seda kasutusele võtta / kaitsta / säilitada“. Need režiimid, mis ei austa võrdset väärikust, ei vääri meie moraalset toetust, seega ei ole nad demokraatlikud, hoolimata sellest, kuidas nad end ise nimetavad.

Miks siis ei ole enamusvalitsuse selline süsteem? Miks see pole meie toetust väärt? Kas see tõesti ei austa võrdset väärikust? Ei, see tõepoolest ei austa. Selleks, et näha miks see nii on, kujuta ette, et ühiskonnas on kaks rühma: rohelised ja sinised. Sina oled sinine. Rohelisi on kolm korda rohkem kui siniseid. Kui rohelised ja sinised on üsna sarnased (võib-olla rohelistele meeldib oma naabreid tervitada öeldes „hei“ ja sinised ütlevad üldiselt „head päeva“) ja enamasti on neil sama tõenäosus olla kogukonnas tehtavates otsustes võitjate poolel, tundub, et enamuse põhimõte austab kõigi väärikust. Kollektiivsed otsused määravad eeliseid ja puudusi ja sul on sama suur tõenäosus seista silmitsi raskustega kui kõigil teistel ühiskonnas, olgu see inimene roheline või sinine.

Aga kujuta ette, et sinised ja rohelised erinevad teineteisest rohkem. Neil on erinevad religioossed pühad, erinev arusaam hariduse ja eakate hooldamise suhtelisest tähtsusest, erinevad ootused elueale, ja neil on erinev kalduvus põdeda teatud haigusi. Kui kollektiivsed otsused tehakse lihthäälteenamusega, siis sina ja sinu perekond (kes on eeldatavalt samuti enamasti sinised) elavad ühiskonnas, kus ühelgi sinu huvil ei ole tähtsust. Teil on kõik ebasoodsad tingimused. On tõenäoline, et kõik riigipühad järgivad rohelist usukalendrit, ning sa pead minema tööle päevadel, mis sulle palju tähendavad. On tõenäoline, et riigi poolt eraldatakse raha meditsiiniuuringutele roheliste haiguste likvideerimiseks. On tõenäoline, et avaliku raha osakaal, mis kulutatakse eakate hooldusele ja lastehooldusele, ei soosi sinu inimesi. Vahel võivad rohelised olla suuremeelsed. Nad võivad anda vaba päeva, et saaksid tähistada oma kõige tähtsamat püha. Nad võivad eraldada raha meditsiiniuuringutele, millest saavad kasu sinu inimesed. Nad võivad avada rohkem lasteaedu teie lastele. Kuid mõte on selles, et teised otsustavad sinu elu taustatingimuste üle, ilma et sul oleks vähimgi sõnaõigus. Sina, sinine, jäetakse roheliste halastuse hooleks.

Kas sa ütleksid, et see süsteem tõepoolest austab sinu võrdset väärikust, väärib meie moraalset toetust ja seetõttu peaks seda nimetama demokraatiaks? Muidugi mitte. Enamuse türannia lihtsalt ei ole demokraatia.

Mõned usuvad, et otsedemokraatia tugevdamine EL-is, s.t referendumite algatamise lihtsustamine, tooks kaasa tõelisema demokraatia. Me peaksime tegema otsuseid, kui see on tehniliselt ja rahaliselt võimalik, mitte meie esindajad. Mõned kardavad, et otsedemokraatia tugevdamine EL-is tooks kaasa enamuse türannia. Meie usume, et otsedemokraatia ei ole meie demokraatia probleemide maagiline lahendus ega kindlasti mitte ainus tõeline demokraatia vorm. Kuid see ei ole ka midagi, mida vältida. See, kas see viib enamuse türanniani, on institutsionaalse disaini küsimus.

Kui tahad lugeda esindatuse ja otsedemokraatia ohtudest, loe #MeieOtsustame artiklit järgmisel nädalal! Samuti huvitavad meid sinu mõtted. Mida arvad enamuse türanniast? Kas tahaksid ka, et EL-is oleks rohkem otsedemokraatiat? Kui jah, siis miks? Jäta kommentaar meie Facebooki postituse alla ja aruta oma mõtteid meie ja teiste lugejatega.