#MeieOtsustame: mis on (ja ei ole) demokraatia?

Maailm segadust tekitav. Kõike ei saa selgetesse kategooriatesse paigutada. Nagu näiteks demokraatia. Ja see on ok – peaksime segadust aktsepteerima ja rahulikult võtma.

Lihtsamas maailmas oleks alati lihtne otsustada mida miski endast kujutab. Olemas oleksid õunad ja pirnid, liivaterad ja liivakuhjad, demokraatiad ja diktatuurid, ning ei midagi vahepealset. Kahjuks me sellises maailmas ei ela. Meil on selline asi nagu "pappel". Kurikuulsalt raske on vahet teha kuhjadel ja mitte-kuhjadel. Ning on olemas erinevaid režiime, mis jäävad demokraatia ja diktatuuri vahele. Neid võiks demokraatlikuks kutsuda, kuna nad jagavad on mitmeid omadusi režiimidega, mille puhul saame kindlalt öelda, et need on demokraatlikud. Kuid neil on ka mitmeid omadusi, mis sarnanevad pigem režiimidega, mis kohe kindlasti demokraatlikud ei ole.

Oled võibolla sattunud artiklitele, mis arutavad pikalt selle üle, kas teatud vahepealne režiim on endiselt veel demokraatlik, või enam mitte. Ning võibolla oled mõelnud, et inimesed, kes selliseid artikleid kirjutavad, tegelevad millegi täiesti mõttetuga. Maailm on ju keeruline.

Kõike ei saa selgetesse kategooriatesse paigutada. Peaksime segadusega leppima ja rahulikult võtma.

Kui „demokraatia“ oleks selline kontseptsioon nagu „õun“ või „liivakuhi“, oleks sul täiesti õigus. Kuid see ei ole. Meie igapäevastest vestlustes kasutatakse demokraatiat normatiivse terminina – see tähendab, et inimesed omistavad sellele mingit väärtust (demokraatia puhul positiivset väärtust) ja eeldavad, et teised seda väärtust järgivad.

Näiteks, kui su üheksa-aastane õepoeg karjub: „Aga see ei ole demokraatlik!“, ei taha ta välju tuua seda, et viis, kuidas otsustasite millist filmi tema ja tema õed-vennad vaadata võivad, ei austa „üks inimene, üks hääl“ põhimõtet. Mida ta öelda tahab, on see, et oleksid pidanud andma peres igaühele (kaasa arvatud lastele) ühe hääle ning oleksite pidanud laskma enamusel otsustada. Isegi kui enamus otsustab vaadata filmi "Lemmikloomasurnuaid".

Muidugi on võimalik, et sinu õepojal pole õigus. Demokraatlik otsusetegemine ei ole sobi kindlasti kõikides olukordades. Sellegipoolest on demokraatlik otsusetegemine ainus moraalselt aktsepteeritav viis, kui asi on avalikus elus, teemades, mis vajavad mitme üksteisega eriarvamusel oleva täiskvasvanu koostööd. Nii vähemalt meie, Euroopa kodanikud, kaldume arvama.

Kui inimesed vaidlevad režiimi korrektse sildistamise üle, kas seda võiks nimetada demokraatiaks, vaidlevad nad selle režiimi moraalse vastuvõetavuse üle. Põhjus, miks nad tahavad tõmmata piiri demokraatlike ja mitte-demokraatlike režiimide vahele, ei ole see, et nad ei suuda taluda segadust, vaid, et nad usuvad, et meie tegevussuund sõltub sellest, kus piir asub. Kui režiim on demokraatlik ja seega moraalselt vastuvõetav (see ei tähenda täiulslikkust või veatust), peaksime töötama selle paremaks muutmise nimel. Kui režiim ei ole demokraatlik ja seega moraalselt vastuvõetamatu, peaksime selle vastu võitlema. Empiiriliselt võib täisväärtuslike demokraatiate ja autokraatlike režiimide vahel asuda hall ala. Sellegipoolest ei ole meil muud valikut, kui nende vahele joon tõmmata, kuna kahe toimismisviisi vahel ei ole hägusust.

Väärtustevastased Euroopa juhid on sellest vägagi teadlikud. Vahel sildistavad nad oma režiime „mitteliberaalseteks demokraatiateks“. Sellega tahavad nad öelda, et kuigi nad võivad mõnevõrra erineda režiimidest, mida pidasime demokraatlikeks, on režiimid, mida nemad juhivad, siiski moraalselt vastuvõetavad. Kuid nad ei ole. Režiimid, mis ei austa vabaduse, põhiõiguste ja õiguskorra põhimõtteid, on moraalselt vastuvõetamatud. Seetõttu ei saa neid pidada demokraatlikeks.

Nagu oled märganud, selles artiklis rääkisime sellest, kui oluline on olla võimeline mõista erinevust selle vahel, mis on demokraatia ja mis ei ole. Väitsime, et kuigi hall ala on olemas, tuleb demokraatlike ja mitte-demokraatlike režiimide vahele tõmmata joon. Kuid me ei ole tegelikult arutanud, mis on demokraatia. Kas see on režiim, kus järgitakse üldjuhul „ühe inimese, ühe hääle põhimõtet“? Või on see midagi enamat? Ja mis on moraalse aktsepteeritavasusega? Miks on demokraatia ainus moraalselt vastuvõetav režiim? Kui sind need küsimused huvitavad, järgi meid sotsiaalmeedias ja loe selle sarja tulevasi artikleid.

Oleme huvitatud sinu arvamusest. Jäta meie Facebooki postituse alla kommentaar ja aruta siltide tähtsuse üle meie ning teiste lugejatega.