#MeieOtsustame: otsedemokraatia versus esindusdemokraatia. Kes peaks otsuseid tegema?

Kuigi meil kõigil peaks olema sõnaõigus kollektiivsetes otsustes, mis tõsiselt meie elu mõjutavad, veedaksid paljud meist pigem aega perega, selle asemel, et harida end käibemaksukünniste ja laevandusmääruste teemal.

Nagu oleme välja toonud selle artiklite seeria neljandas osas, usuvad mõned inimesed, et otsedemokraatia on ainus tõeline demokraatia vorm. Kui anname esindajatele võimu teha meie eest otsuseid, teeme kompromissi – oma ideaalide ja praktilise reaalsuse vahel. Tahaksime teha kõiki meid puudutavaid otsuseid ise, kuid meil ei ole vajaolevaid ressursse. Keegi peab meie eest leiba küpsetama, parandama katkiläinud pesumasinaid, ehitama teid, ravima katkisi luid jne – kui me kõik üritaksime teha teadlikku otsust kõigis küsimustes, mis nõuavad kollektiivset otsust, sureksime kõik nälga. Või vähemalt meie pesumasinad ei saaks kunagi parandatud. Seega, et säästa aega (ja raha – suuremõõtmelisi referendumeid on üsna kallis pidada!) ja võimaldada meil oma asjadega tegeleda, delegeerime osa oma otsusetegemise võimust esindajatele.

Mõned, kes seda vaadet jagavad, usuvad ka, et kui varem oli tõenäoliselt hea mõte maksta mõnele tuhandele inimesele meie eest kollektiivsete otsuste tegemise eest, ei ole see enam hea mõte. Praeguse tehnilise arengu ajal on teavet lihtne saada ja referendumite pidamine on odavam kui varem. Euroopas on peaaegu kõigil lihtne juurdepääs internetile, peave vaid arendama piisavalt turvalisi veebiplatvorme ja kõik saaksid hääletada kodust või nutitelefonidest. Seega on aeg vabaneda vanast kompromissist, võtta taas võim ja teha need kollektiivset otsused otse.

Kuid kas see on tõesti nii? Kas esindusdemokraatia on vaid kurb, kuid vajalik kompromiss, mida on (oli) vajalik teha tõhususe nimel? Kas otsedemokraatia on tõeline demokraatia vorm?

Pea meeles, demokraatia on lühike viis öelda „süsteem, mis väärib meie moraalset toetust“.

Ühest küljest tundub, et esindusdemokraatia toimib üsna hästi: nad on probleemide lahendamisel küllaltki tõhusad, ja kuna enamik inimesi enamus ajast aktsepteerivad esindajate tehtud otsuseid, kipuvad nad ka üsna stabiilsed olema. Nad mitte ainult ei toimi hästi, vaid väärivad ka meie moraalset toetust – nad kohtlevad inimesi avalikult võrdsetena ning kõigi huvid on olulised. Teisest küljest aga nendes samades esindusdemokraatiates mureneb usaldus demokraatlike institutsioonide vastu, valimistel osalemise protsent väheneb ja poliitikate tegemine irdub aina enam tavalistest inimestest ja nende eelistustest. Mingit abinõud on kindlasti vaja leida. Kuid sellest, et esindusdemokraatia praegused probleemid tuleb parandada, ei saa järeldada, et peaksime esindusdemokraatiast vabanema. Esindamine ei ole mitte kurb, vaid vajalik kompromiss.

Kuigi meil kõigil peaks olema sõnaõigus kollektiivsetes otsustes, mis sügavalt meie elu taustatingimusi mõjutavad, eelistavad paljud meist veeta oma vaba aega perega, selle asemel, et harida end kõikvõimalikes asjades, mis puudutavad laevanduseeskirjade jaoks optimaalseid käibemaksukünniseid. Paljudel meist oleks sügavalt kahju, kui peaksime isegi vaid kümme minutit igal õhtul kulutama sellele, et peaksime logima sisse kesksesse referendumite platvormi ja klikkima parimale võimalikule seadusandlikule valikule. Öelda, et need, kes ei taha seda teha, on laisad ja ei vääri oma seisukohtade arvestamist, ei ole eriti hea argument. Lõppude lõpuks, oma vaba aja veetmine perega (või ükskõik mis teisel viisil) laevandusmääruste uurimise asemel, on õigustatud eelistus. Täiesti õigustatud soov on maksta teistele inimestele, et nad uuriksid laevanduse eeskirju ja arvestaksid teie väärtussüsteemi ja huvidega, kui nad teevad otsuse selle üle, kuidas seda reguleerida, samal ajal kui sa tegeled oma lähedastega. Kui vabaneksime esindusest, siis eitaksime selle ja sarnaste täiesti mõistetavate soovide legitiimsust.

Lisaks oleks puhtal otsedemokraatial endalgi mitmeid puudusi ja mitte vähemal määral, kui esindusdemokraatial. Esiteks, referendumite puhul on hääletussedelitele lisatavate valikute arv piiratud. Puudub foorum, kus otsida poliitika otsuseid, mis oleks kõigile vastuvõetavad. Teiseks, kuna kodanikel ei ole valimisringkonda, ei saa loota, et nad võtaksid arvesse kõigi vajadusi, ja kui otsustame kõike referendumitega, on väga suur tõenäosus langeda enamuse türannia ohvriks.

Kuid see ei tähenda, et meil ei peaks üldse otsedemokraatiat olema. Esindusdemokraatial on tõelised probleemid. Inimesed peaksid tagasi saama usalduse demokraatia vastu ja nad peaksid nägema, et nende mured on otsuste tegijaile olulised. Otsene ja esindusdemokraatia peaksid teineteist täiendama.

Pessimistlik lugeja võib öelda, et me soovitame kombineerida kaht süsteemi, mida oleme just probleemsetena kujutanud. Kuid see ei ole nii. Head leiba ei saa, kui sul on vaid pärm või ainult jahu. Kuid kui on olemas mõlemad komponendid (ja mõned muud koostisosad), on see võimalik.

Puhas otsedemokraatia ja puhas esindusdemokraatia ei anna head demokraatiat. Kuid kui neid segada ja lisada veidi sõltumatut meediat ja tervislik tsiviilühiskond, on võimalik, et saad täpselt seda, mida vajad.

Oleme sinu arvamusest huvitatud. Kas arvad, et meil peaks Euroopas rohkem otsedemokraatiat olema? Kui jah, siis mis on need teemad, mida peaksime referendumil otsustama ja miks? Jäta meie Facebooki postituse alla kommentaar ja aruta oma mõtete üle meie ja teiste lugejatega. Ja pea meeles, et järgmisel nädalal saab lugeda viimast osa MeieOtsustame seeriast. See räägib EL-ist.