Kui ühineme oma erinevustest hoolimata, saame nõuda valitsust, kes meist hoolib

Mõned poliitikud levitavad viha, et juhtida tähelepanu eemale nende COVID-19ga seotud läbikukkumistelt. Nad loodavad, et oleme nii hõivatud vähemuste süüdistamisega, et me ei keskendu poliitikutelt hoolsuse nõudmisele, mida nad peaksid pakkuma. Kuid koos

Meie valitsused peaksid meid pandeemiast läbi juhtima nii turvaliselt kui võimalik. Kui valime valimistel endale juhid, anname neile võimu, mida kasutada meie kõigi hüvanguks. Kuid mõned poliitikud ei ole poliitikas selleks, et teha seda, mis on avalikkuse jaoks parim. Nad on poliitikas vaid võimu ja raha pärast. Nad teevad seda, mida iganes on vaja teha, et valitsusse saada ja sinna jääda. Ja kui nad meid alt veavad, teevad nad kõik, et kedagi teist süüdistades meie tähelepanu mujale juhtida.

Need poliitikud ja nende sõbrad meedias püüavad meid lahutada ja üksteise vastu asetada valesid või väärinfot levitades, ning süüdistavad teisi inimesi koroonaviirusest põhjustatud kahjudes. Nad süüdistavad inimesi, kes on tulnud siia teisest riigist, Hiina valitsust, romasid, LGBTI inimesi, või moslemeid. Kuid tegelik põhjus on see, et need poliitikud ei ole teinud õigeid otsuseid, mis oleks peatanud viiruse leviku ja andnud meile abi ja toetust, mida vajame.

Mis üritavad mõned poliitikud meid lahutada?

Viiruse käigus võime näha nakatumis- ja surmajuhtumite tõusu, haiglavoodite puudust, või töö kaotanud inimesi rahalises hädas. Ja loomulikult tahab avalikkus teada, miks see toimub. Näiteks, miks arstidel ei ole piisavalt varustust, miks valitsus ei ole taganud testimist suuremale arvule inimestele, miks baaridel ja restoranidel on nii kaua lubatud lubatud avatuks jääda, või miks me ei kasuta oma makse, et toetada töö kaotanud inimesi.

Poliitikud ei armasta raskeid küsimusi. Kuid poliitikud hoolivad inimestest, kes nende poolt hääletasid, nad kuulavad hääletajate muresid ja üritavad leida võimalusi neile vastamiseks või paremini töötamiseks.

Kahjuks, mõnes riigis tahavad mõned poliitikud lihtsalt vältida seda, et nende valijad nendele küsimustele üldse keskenduksid. Selle asemel levitavad nende riikide juhid väärinformatsiooni, et süüdistada teisi, selleks et juhtida valijate tähelepanu eemale nende endi vigadelt. Sellistelt vigadelt nagu korruptsioon; kui nad annavad avalikkuse raha oma ettevõtete omanikest sõpradele, selle asemel, et haiglatesse investeerida. Või kui nad kasutavad meie maksuraha, et päästa rikkaid korporatsioone, selle asemel, et toetada töökoha kaotanud inimesi. Või kui ametivõimud teevad halbu otsuseid, sest inimesed valitsuses said oma töökohad isiklike teenete kaudu ja mitte kogemuste ja kvalifikatsiooni tõttu.

Miks see meile halb on?

Valede levitamine, mis süüdistab teatud gruppe ühiskonnas, lõhestab meie ühiskonda ja seab meid üksteise vastu. Mõned inimesed, kellel on tugevad eelarvamused, kasutavad neid valesid ettekäändena, et solvata, hirmutada või füüsiliselt rünnata inimesi meie kogukondades vaid selle pärast, kuidas nad välja näevad, kelle poole nad palvetavad või keda armastavad. Inimeste ründamine selle pärast, kust nad pärit on või kuidas nad välja näevad, on vaenukõne või vaenukuritegu. Ja see on nii kahjulik, et Euroopa valitsused on loonud inimõigusseadused, mis nõuavad, et nende kuritegude eest karistataks rangemalt, kui kuritegude eest, mis ei ole rassismist või homofoobiast ajendatud.

Inimeste väärkohtlemine vaid selliste asjade pärast, nagu nende välimus, kisub laiali meie kogukonnad. Nii on meil raskem üksteise eest hoolitseda ja koos töötada, kui inimesed hakkavad kahtlustama neid, kes näevad välja või kõlavad meist erinevalt.

Paljude meie tähelepanu juhitakse kõrvale sellelt, et küsiksime küsimusi selle kohta, mida valitsus peaks tegema, ja satuvad segadusse, keda süüdistada. Mõned meist keskenduvad rassismi peatamisele ja usalduse taastamisele. Teised, kes usuvad valesid, jätkavad nende levitamist.

Kui me ei usalda ühtteist, kui oleme lahus ja hajevil, on meil raske keskendada oma tähelepanu sellele, et sundida oma valitsusi tegema õigeid samme meie kõigi eest hoolitsemiseks. Ja see võimaldab neil poliitikutel, kes meist tegelikult ei hooli, võimul püsida, kuigi nad halba tööd teevad.

Mida me teha saame?

Võimunäljas poliitikud ja nende sõbrad meedias, kes püüavad meid lahutada ja tervisekriisi ajal meid üksteisele vastu asetada, seavad meid kõiki ohtu. Nad ei tee oma tööd korralikult, ja siis seavad meid üksteisele vastu, et oleksime liiga hajevil, et märgata ja nõuda hoolt, millele meil õigus on. Kuid võime selle vea parandada.

Miliganes need poliitikud ja meediaettevõtted räägivad valesid, mis püüavad meie kogukondi lahutada ja mis viivad vaenukõne või vägivallani, panevad nad toime kuriteo, ning neid tuleks kohtu alla anda. Teised poliitikud peaksid olema vaprad ja vaenukõne hukka mõistma. Kui vaenukuriteo panevad toime tavainimesed, tuleb ka neile süüdistus esitada, ning neid, keda on kahjustatud, tuleb toetada. See on oluline, kuna selle tegemine annab kõigile teada, et selline käitumine on meie ühiskonna reeglite vastu.

Saame ka poliitikutel eksiteabe levitamise raskemaks teha. Näiteks, veendudes, et iga riigi avalik-õiguslik ringhääling on sõltumatu ja et tal on piisavalt ressursse, et edastada kvaliteedilisi uudiseid. Kui teame alati, kuhu minna, et usaldusväärseid uudiseid leida, on vähem tõenäoline, et meid valedega eksitatakse.

Meie juhtidel on kohustus meie eest hoolitseda. Kui ühineme oma erinevustest hoolimata, ei loo me vaid tugevamaid kogukondi, kus me üksteise eest hoolitseme, vaid suudame ka rääkida ühe võimsa häälega, et nõuda, et meie poliitikud hoolitseksid ühiskonnas meie kõigi eest.