Poliitikud teevad seda, mis meie jaoks parim, kui vaba ajakirjandus neid jälgib

Meie esindajad peaksid tegema seda, mis on meie parimais huvides. Kui poliitikud teavad, et nad peavad silmitsi seisma sõltumatute ajakirjanikega, kes paluvad neil oma otsuseid selgitada, on tõenäolisem, et nad teevad otsuseid, mis prioritiseerivad meie h

Üks viis tagada, et poliitikud teevad seda, mis on meile parim, on kui nad meiega regulaarselt räägivad. Tahame teada, milliseid valikuid poliitikud teevad, et meid tervetena hoida, ja kuidas nad otsustasid, et need valikud olid parimad. Kui nad teevad vea, tahame teada, miks ja mida nad teevad, et seda uuesti ei juhtuks. Ja tahame, et nad teada annaksid, mida peaksime tegema, et viiruse levikut aeglustada ja oma lähedasi hoida.

Teavitatud olemine

See on põhjus, miks vaba ajakirjandus on nii oluline. Kui ajakirjandus on vaba tegema oma tööd ja sõltumatult raporteerima, saab see varustada meid usaldusväärse teabega. Pandeemia ajal on ajakirjanduse üks rollidest anda avalikkusele teavet meie valitsustelt ja terviseametitelt, et kõik teaksid karantiinireegleid või kuidas testitud saada.

Oma küsimustele vastuste saamine

Kuid ajakirjandusvabadus ei tähenda vaid valitsuselt avalikkusele teabe edastamist. Ajakirjanike töö on ka panna ministreid oma valikuid selgitama, ja teavitada meid erinevatest olemasolevatest valikutest. Näiteks pressikonverentsidel esindab ajakirjandus meid, esitades küsimusi, millele tahame vastuseid ja sundides poliitikuid meile tõtt rääkima. See on iseäranis oluline praegusel ajal, mil meie juhid teevad palju otsuseid, mis mõjutavad meie heaolu.

Need asjad on nii olulised, et oleme muutnud nad inimõiguseks sõna- ja infovabadusele. See õigus on oluline meie demokraatia toimimiseks, kuna see võimaldab avalikkusel teada, kuidas meie juhid kasutavad volitusi, mida oleme neile andnud.

Rünnakud ajakirjandusele

Mõnes ELi riigis teevad valitsused ajakirjanduse töö väga keeruliseks. Siin on kaks näidet. Esiteks, keelates või piirates seda, mida ajakirjanikud võivad pressikonverentsidel küsida. Näiteks, kui Ungari valitsus pressikonverentsi peab, nõuab ta ajakirjanikel saata enne pressikonverentsi algust kõik küsimused. Seega, kui poliitikud valetavad, on ajakirjanikel võimatu küsida lisaküsimusi, mis aitavad tõeni jõuda. Sloveenia ja Tšehhi valitsused on pandeemia ajal pressikonverentsid üldse ära jätnud.

Need valitsused ütlevad, et nad on ajakirjandusele need piirangud kehtestanud, kuna pandeemia ajal ei ole turvaline pressikonverentse pidada. Kuid see on vaid ettekääne – ajakirjanikel on endiselt võimalik ministreid küsitleda, isegi kui nad ei viibi samas ruumis. Me kõik teame seda, sest me kõik peame internetis videovestlusi. Need valitsused lihtsalt ei taha, et nende kodanikud saaksid kontrollida, kas nad teevad head tööd.

Teine viis, kuidas valitsused teevad ajakirjandusel oma töö tegemise raskeks, on öeldes avalikkusele, et me ei tohiks ajakirjanikke usaldada. Mõnes riigis, näiteks Ungaris või Tšehhi Vabariigis, USAs või Brasiilias, on juhtivad poliitikud rünnanud sõltumatuid ja usaldusväärseid uudistekanaleid, nimetades neid „võltsuudisteks“. Seda seetõttu, et nendele valitsustele ei meeldi, kui ajakirjandus neid kritiseerib.

See on probleem, kuna see lõhub inimeste usaldust usaldusväärse meedia vastu. Seega on vähemtõenäoline, et inimesed loevad või vaatavad usaldusväärseid uudiseid. Ja me teame, et vaba ja sõltumatu ajakirjandus on oluline, et tagada, et inimesed saaksid vajaolevat teavet selle kohta, kuidas turvaliselt käituda ja et nad teaksid valikutest, mida valitsused teevad.

Kuidas käituda vale või eksitava informatsiooniga

Loomulikult püüavad mõned uudisteorganisatsioonid levitada valet ja eksitavat teavet. Seda nimetatakse sageli „väärinformatsiooniks“. Ja see on ohtlik. Informatsioon valede ravivõimaluste kohta võib inimesed ohtu seada. Võltsid vandenõuteooriad, mis väidavad, et teatud riik on viiruse eest vastutav, võib inimesed oma kogukondades üksteise vastu üles ässitada siis, kui on vaja, et töötame koos.

Ungaris võimaldab uus seadus valitsusel ajakirjanikke väärinformatsiooni levitamise eest vangistada. See ei ole õige lahendus. Esiteks, kuna valeinformatsiooni tsenseerimise püüe ei peata tegelikult selle levikut. Inimesed jagavad sotsiaalmeedias (Twitteris ja Facebookis) teavet nii kiiresti, et seda on raske peatada. Teiseks, sest see võimaldab valitsusel vangistada ajakirjanikke vaid nende kritiseerimise eest. Ungaris on vaid mõned sõltumatud uudisteorganisatsioonid alles jäänud ja valitsus püüab neid sageli diskrediteerida, öeldes, et nende raportid on väärad. On ilmselge, et uus seadus on mõeldud selleks, et peatada sõltumatutel ajakirjanikel raporteerimast valitsuse tehtavatest vigadest.

Parim viis takistada väärinfo abil avalikkuse eksitamist on see, kui valitsus toetab vaba ja sõltumatut ajakirjandust. Sel viisil teab avalikkus alati, kust saab usaldusväärset teavet. Valitsus saab meediat toetada erinevatel viisidel. Esiteks võib see vastata ajakirjanike küsimustele ja lõpetada sõltumatute uudistekanalite ründamise. Teiseks peaks ta andma avalik-õiguslikule ringhäälingule vajalikud vahendid, mida sel on vaja, et teha oma tööd, milleks on usaldusväärsete uudiste edastamine ja mitte üritada mõjutada seda, mida ajakirjanikud ütlevad.

Vaba ajakirjandus hoiab meid tervetena

Saame kasutada oma õigust vabale ajakirjandusele, et tagada, et meie valitsus teeb seda, mis on meile parim. Ajakirjanikud teavitavad meid värskeimatest meditsiinilistest nõuannetest. Nad selgitavad ka erinevaid valikuid, mis valitsusel on olemas ning sunnivad poliitikuid selgitama tehtavaid valikuid. See muudab tõenäolisemaks, et meie esindajad teevad meie kõigi heaks parimad valikud.

Pead sisu nägemiseks nõustuma kolmandate osapoolte küpsistega.