Democracy & Justice

Vabadus, võrdsus, vendlus – looda sa!

Prantsusmaa valitsus on vastu vastu võtnud rangemad rändeseadused. Inimõiguste poolest tuntud riigis on pagulaste ja varjupaigataotlejate, aga ka inimõiguste kaitsjate jaoks muutunud õhustik aina vaenulikumaks.

by Jascha Galaski

Eelmisel aastal kiitis Prantsuse valitsus heaks mitmeid varjupaiga ja sisserändega seotud reforme. Prantsusmaa tahab rangemate seadustega kiirendada varjupaigataotluse protsessi ja lihtsustada tagasilükatud inimeste väljasaatmist. Uutes reeglites, mis jõustusid 2019. aasta 1. jaanuaril on:

  • Rangem juurdepääs territooriumile: piirivalve võib keelata sisenemise inimesele, kes on arreteeritud kümne kilomeetri raadiuses piiriületuskohast.
  • Kiirendatud varjupaigamenetlus: varjupaiga taotluse esitamise maksimumaega vähendati 120-lt päevalt 90-le päevale.
  • Kinnipidamise tingimused: varjupaigataotleja maksimaalset kinnipidamise aega kahekordistati 45-lt päevalt 90-le.

Nende inimeste rõõmuks, kes on sisserändajate suhtes vaenulikult häälestatud, soovitas president Emmanuel Macron oma kirjas Prantsuse rahvale ebaseadusliku sisserände peatamiseks kvootide juurutamist (kuigi tegelikkuses sisserände limiidid ebaseaduslikku sisserännet ei piira). Lisaks rangemale sisserändepoliitikale on sisserändajatel ja inimõiguslastel vaja rinda pista aina vaenulikuma keskkonnaga

Raske leida rahu

Kodanikuühiskond on Prantsusmaad palju kritiseerinud varjupaigataotlejate kehvade kinnipidamis- ja vastuvõtutingimuste üle. Pinged ja vägivallaaktid on tihti ülerahvastatud kinnipidamiskeskustes sagedased. Kinnipeetavate vaimne tervis halveneb, frustratsioon kasvab ning mõni on isegi näljastreiki alustanud. Vastavalt kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt koostatud aastaraportile, mis jälgib kinnipidamiskeskusi, peab Prantsusmaa igal aastal kinni ligi 50 000 inimest, nende hulgas lapsi, kuigi nad ei ole korda saatnud ühtki kuritegu.

Rühm valitsusväliseid organisatsioone kirjutas president Macronile kirja, milles toodi välja riigi läbikukkumine sisserändajate kaitsmisel ja neile varjupaiga pakkumisel. Paljud varjupaigataotlejad, nende hulgas alaealised, elavad endiselt tänavatel majutuskohtade puudumise tõttu. Mõned keskused on pidanud kasutama loteriid, kuna mõnel päeval on tahtjaid kaheksa korda rohkem, kui neisse mahub. Need, kellel ei ole õnne, peavad magama tänavatel, kus neil ei ole kaitset ei külma ega pideva politseipoolse ahistamise eest.

Siit edasi ei saa

Macroni riigipeaks saamisest saati on piirikontroll muutunud rangemaks. Oma oma igaaastases riikide raportis teatab Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu (ECRE), et Prantsuse politsei on läbi viinud „massilisi ja ebaseaduslikke tagasilükkeid“, mille tõttu on sisserändajad nihutanud oma marsruute „riskantsemate läbi Alpide viivate teekondade poole“. Sageli ilma toidu ja talveriieteta, peavad nad taluma külma ja julgeolekujõududepoolset ahistamist. Need, kes vahele jäävad, suunatakse otsekohe piirile tagasi.

Prantsuse politsei tugevdas ka operatsioone oma Hispaania piiril. Baskimaa piirkonnas kontrollitakse igat bussi ja rongi. Valitsusväline organisatsioon SOS Racism kurdab, et isegi inimesi, kes on juba Prantsuse territooriumil viiakse regulaarselt tagasi Hispaaniasse hoolimata nende õigusest varjupaigale.

Need, kes on Põhja-Prantsusmaal ja loodavad jõuda Ühendkuningriiki, on samuti silmitsi seisnud prantsuse politsei poolse vaenulikkuse ja vägivallaga. Enam kui kaks aastat peale Calais’ põgenikelaagri „džungli“ lammutamist on omavolilised vahistamised, hirmutamise taktika ja tahtlik magamatuse tekitamine endiselt igapäevased. Briti ajalehe The Guardiani sõnul viis politsei läbi 393 erinevat laagrist väljatõstmist, jättes sadu saatjata lapsi haavatavasse olukorda.

Solidaarsus kui kuritegu

Kuid mitte ainult sisserändajad ei ole silmitsi suureneva vaenulikkusega. Aktivistid, kes näitavad sisserändajate suhtes empaatiat, võivad end vangist leida. Sisserände seaduse paragrahv ähvardab igaüht, kes „üritab kaasa aidata välismaalase ebaseaduslikule sisenemisele, liikumisele või elamisele“ kuni viieaastase vangistusega. Oktoobris raporteeris Liberties seitsme isiku üle peetavast kohtuistungist, keda süüdistati sisserändajate üle Prantsuse-Itaalia piiri aitamises. Detsembris kuulutas kohus inimõiguslased süüdi „dokumenteerimata välismaalaste aitamises“ ja määras neile kuue kuni kaheteistkümnekuulise vangistuse.

Cédric Herrou, talunik ja aktivist Roya orust (või ka Mässajate orust, nagu seda tuntakse), muutus vastupanuliikumise sümboliks peale tema vahistamist 2017. aasta juulis selle eest, et aitas enam kui 200-l sisserändajal ületada Pratsusmaa-Itaalia piiri ning andis neile varjualust oma Lõuna-Prantsusmaal asuvas talus. Ta nõudis (mitteametliku nimega) délit de solidarité (solidaarsuse kuriteo) tühistamist ning saavutas suure võidu käesoleval suvel, kui Prantsuse konstitutsiooninõukogu võttis esimsest korda arvesse vendluse põhimõtte, väites, et „omakasupüüdmatu abi“ eest ei saa süüdistust esitada. Otsus saatis rahvale olulise sõnumi: jah, inimesi võib aidata isegi siis, kui nad on ebatavalises olukorras.

Kuid võit ei pannud lõppu solidaarsuse kuriteole. Mõni nädal hiljem mõisteti noor aktivist Loan Torondel süüdi laimamises, kuna postitas Twitteris foto politseinikust, kes seisab Calais’ mitteametlikest laagritest välja tõstetud sisserändajate kohal. Jaanuaris mõisteti Raphaël Faye’le, noorele mehele, kes aitas neljal sisserändajal ületada Prantsusmaa-Itaalia piiri, kahekuuline tingimisi vanglakaristus. Lõpuks trumpab solidaarsuse kuritegu vendluse põhimõtet. Kliki siia ebaseasuslikele sisserändajatele osutatud humanitaarabi kriminaliseerimisest täpsema info saamiseks.

On ka häid uudiseid

Prantsusmaa võttis vastu seaduse, mis on uute tulijate suhtes lahkem. Varjupaiga otsijatel on nüüd juurdepääs tööturule peale kuut kuut endise üheksa kuu asemel – võrdluseks: Saksamaa varjupaigataotlejad võivad tööd otsida peale kolme kuud.

Lisaks on täiendava kaitse saajatel nüüd õigus elamisloale, mis kehtib kuni neli aastat, varem olid elamisload üheaastased, ning saatjata lastega, kel on õigus rahvusvahelisele kaitsele, võivad nüüd ühineda nende vanemad.

Riik kavatseb ka investeerida vastuvõtukohtadesse uutele tulijatele. Vastavalt Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogule ECRE), tahab siseministeerium 2019. aasta lõpuks suurendada varjupaigataotlejatele mõeldud majutuskohtade arvu 86 592-lt 98 476-ni.