Isesõitvad autod – kas nad suudavad teha õigeid otsuseid?

Oled võibolla juba taibanud, et tehisintellekti eetika kohta toimub arvukalt arutelusid – valitsusfoorumites, tööstuses, akadeemias ning meedias.

Sa pole kunagi kuulnud tehisintellekti eetikast? Kindlasti oled. Olen nõus kihla vedama, et oled 2019. aastal lugenud vähemalt kaht artiklit selle kohta, milliseid valikuid isesõitvad autod tegema peavad. Kas nad peaksid alati tegema valiku päästa autos istuvate inimeste elud jalakäijate asemel? Kas nad peaksid ennustama kui palju elusid kaotatakse kõigis võimalikes stsenaariumites ja valima selle, mis lõpeb kõige väiksema ohvrite arvuga? Mis siis, kui üks jalakäijatest on ema vastsündinuga? Mis siis, kui üks reisijatest on väga eakas arst, kes on peaaegu lõpetamas Nobeli preemia väärilist uurimistööd ajuvähi kohta?

Professionaalsed eetikud vaidlevad kibedalt otsuste üle, mida sellised sõidukid peaksid tegema. Need on kindlasti tohutult huvitavad vaidlused ja ma kindlasti ei taha väita, et neid ei peaks järgima. Kuid tahan soovitada, et enne, kui üritame kokkuleppele saada kõigis üksikasjades, millega isesõitva sõiduki arendajad peaksid arvestama, peaksime survestama oma valitsust kehtestama miinimumstandardeid, milles juba oleme kokku leppinud – ja kasutama inimõigusi, et kaitsta meid tehnoloogia võimalike kahjulike tagajärgede eest.

Isesõitvad sõidukid ei ole osa meie igapäevasest reaalsusest, kuid teised asjad on seda juba praegu või väga varsti. Näiteks, minu kolleeg Eva Simon töötab praegu automatiseeritud üleslaadimisfiltreid käsitleva Euroopa määruse kallal (tead küll, need, mis võivad meme tappa). Järgmisel kuul esitame temaga sulle artikleid ohu kohta, mida võib kujutada tehisintellekti kasutamine ja kuidas automaatne otsustetegemine võib mõjutada – või mõjutab – meie elu.

NB: Ma valiksin tõenäoliselt vähiuurija elu. Kas vaidled kirglikult vastu? Pea oma mõtted meeles, nendel teemadel tuleb võimalus arutleda meie sotsiaalmeedia kanalites.