Koroonaviirus Hispaanias: politsei läheb liiga kaugele ja kohtulikku kaitset õõnestatakse

Hispaania valitsus on välja kuulutanud eriolukorra, millega kaasnevad loomulikult teatud piirangud meie tavalistele vabadustele. Me ei saa lubada sel võtta meie põhiõigusi, kaasa arvatud kaitseõigust ja õigust õiglasele kohtupidamisele.

14. märtsil, mis tundub olevat kaua aega tagasi, kiitis ministrite nõukogu heaks kuningliku dekreedi nr 463/2020, millega kuulutati välja eriolukord. Selle erakordse olukorra ajal võib täidesaatev jõud teatud määral piirata meie põhiõigusi, kuid ei või neid peatada. See on teine kord, kui Hispaanias eriolukord välja on kuulutatud. Esimest korda toimus see lennujuhtide streigi ajal 2010. aastal, mil sõjavägi võttis üle nende töö.

Dekreet reguleerib mitmeid logistilisi küsimusi, nagu näiteks poodide sulgemist, ilma põhjuseta tänavale mineku keeldu ja sõjaväe mobiliseerimist. Kuid kõige asjakohasem osa advokaatidele, kes kogu aeg kohtus käivad, on kahtlemata teine lisasäte, mis kehtestab järgneva: „Tingimused on peatatud ning kõikide kohtulike korralduste menetlusseadustes sätestatud tähtajad on peatatud ja katkestatud“. Teisisõnu, kõik juriidilised tegevused on täiesti halvatud.

Järgmine lõik mainib mitmeid erandeid kriminaalõiguse süsteemi sulgemisele: „peatamist ja katkestamist ei kohaldata habeas corpus menetlustes, menetlustes, mis puudutavad teenistuskohustusi või kinnipeetavaid, lähenemiskeelde, kiireloomulisi vanglajärelevalve menetlusi ja igasuguseid ettevaatusabinõusid, mis puudutavad vägivalda naiste või alaealiste vastu.“

Teisisõnu, dekreet sätestab selgelt, et teenistuskohustusi tuleb säilitada. Kuigi, isegi kui kuritegusid on 50% vähem, jätkab politsei inimeste kinnipidamist, ning vahistamiste arv häireolukorra reeglite mittejärgimise eest suureneb. Riigis, mis austab õigusriigi põhimõtteid, ei ole talutav, et vabaduse võtmine ei allu kohtulikule kontrollile. Pealegi on kõigil kinnipeetavatel õigus kaevata oma kinnipidamise seaduslikkuse üle kohtule, ilmuda kohtuniku ette ja kaitsta oma õigusi.

Dekreet sätestab ka et „uurimise faasis võib kohtunik või kohus nõustuda läbi viima menetlust, mida oma kiireloomulise iseloomu tõttu ei saa edasi lükata“. Seega nii teenistuskohustused kui ka kohtuniku vabadus viia läbi kiireloomulisi menetlusi kaitsevad kaitseõigust.

Kuid teooria ja praktika alati ei kattu ning mõnikord kohtame takistusi piisava kaitse rakendamisel. Selleks on neli peamist põhjust: (1) ressursside puudumine, (2) kiireloomuliste menetluste mittemenetlemine, (3) õiguslik ebakindlus, ja (4) karistuskultuur või kriminaalõigus tekkiva vaenlase vastu.

1. Ressursside puudumine

Ressursside puudumine on olnud üks meie õigussüsteemi suurimatest probleemidest juba aastaid. Puudus on töötajatest, uutest rajatistest, kaasaegsetest arvutitest, spetsiifilisest koolitusest kohtunikele ja prokuröridele ning paljust muust. Ning nüüd, pandeemia ajal, on puudu ka isiklikest ja kollektiivsetest kaitsevahenditest.

Advokaatidel palutakse aidata kinnipeetavaid politseijaoskondades ja kohtutes, mis on oma olemuselt suletud kohad, ilma, et meile oleks antud kindaid või maske. Kui tahame oma tervist hoida, peave hoiduma oma kaitsealustele lähenemast – füüsilisest kontaktist rääkimata – ja veetma nendega nii vähe aega kui võimalik (mis teeb usaldusliku õhkkonna tekitamise oma klientidega raskeks, et nad tunneksid enda piisavalt mugavalt, et rääkida meile oma üksikasjaliku versiooni sündmustest).

See tekitab ebamugavustunnet ja usaldamatust kinnipeetavate hulgas, kes ei ole jäänud ilma mitte ainult oma vabadusest, vaid saavad ka aru, et kannatada võib nende kaitse.

Kohtunikud ja prokurörid (kes ise hoiavad kinnipeetavatest sageli teatud distantsi, kui nad nende ees tunnistavad) püüavad omalt poolt kinnipeetavaid kiiremini ära saata, mis tähendab, et neil ei pruugi olla piisavat tahet kaitse kogu versiooni ära kuulata.

Neil põhjustel saatsid kolm neljast peakohtunikust kohtusüsteemi üldnõukogu alalisele komisjonile kiireloomulise kirja, milles hoiatati, et nad ei täida oma teenistuskohustusi, kui neile ei pakuta reaalseid tervisekaitsevahendeid.

2. Kiireloomuliste menetluste mittemenetlemine

Nagu olen juba maininud, lubab dektreet kohtunikel jõuda kokkuleppele igasuguste kiireloomuliste mentluste osas, mida ei saa edasi lükata. Teoorias ei ole selles kritiseeritavat. Kuid praktikas ei ole seda lihtne saavutada, pidades silmas seda, et kohtud pakuvad vaid minimaalseid teenuseid ja et „kiireloomuline“ võib tähendada erinevaid asju sõltuvalt kohtunikust.

Las ma toon ühe näite sellest, mis minuga hiljuti juhtus. Politsei vahistas ühe mu kliendi. Teda süüdistati politseiniku ründamises, mida ta kindlalt eitab. Ta viidi kohtuniku ette ning seejärel vabastati. Me uurisime tema vahistamise kohta ja avastasime, et seal on turvakaamerad. Ehk teisisõnu: politsei sekkumine võidi salvestada ja võib olla tõendeid, mis tõestavad tema süütust. Kaks nädalat tagasi palusin uurival kohtul nõuda salvestisi linnavolikogult, kuid minu kirja ei menetleta. See on kahtlemata kiireloomuline, kuna meie seadusandluse kohaselt tuleb salvestised kustutada hiljemalt üks kuu peale salvestamist, kui kohtunik neid varem ei nõua. Sellepärast palusin paar nädalat tagasi kohtul neid nõuda, kuid nad keeldusid, väites, et neil puudub kompetents. See tähendab, et pean oma palvet ad nauseam kordama või riskima mu kliendile eluliselt vajalike tõendite kaotusega.

Kohtute halvatusel on vaieldamatud tagajärjed kaitseõigusele. Tõendid võivad kaduda või kvaliteedis halveneda. Ja ma ei viita vaid salvestustele. Aja möödudes võivad tunnistajad järk-järgult unustada üksikasju, mida nad märkasid sündmuste ajal, kuni nende tõendid ei ole enam usutavad ega tõhusad.

Kindlasti põhjustab juhtumite kuhjumine, mille asjade normaalseks muutumisel eest leiame, veelgi suurema viivituse, kui praegu, mil selle tõttu kahjuks juba oma kohtusüsteemis kannatame, koos sellest tuleneva tõendusmaterjalide väärtuse halvenemisega.

3. Õiguslik ebakindlus

Kuigi põhjus, millele eelmises lõigus viitasin, ei ole tingitud eriolukorra dekreedist, on sellest tingitud see (kolmas) põhjus: minu büroos on mitmeid juhtumeid kodanikega, keda politsei soovib karistada subjektiivsetel ja meelevaldsetel põhjustel, see tähendab, neid ei ole sätestatud seaduses, kuna nii kodanike kui õiguskaitseorganite vahel valitseb suur segadus selle osas, mis on õiguslikult täitmisele pööratav ja mis mitte.

Näiteks oleme saanud telefonikõnesid kodanikelt, keda politsei on peatanud teel tööle ja palunud näidata tõendit ettevõttelt, mis kinnitab nende tööülesandeid ja tööaegu, kuid neil ei olnud seda. Kui nad seda politseinikele selgitasid, võtsid politseinikud kasutusele sanktsioonid. Soovitav on tõendit kaasas kanda, kuna see teeb meile kõigile elu lihtsamaks, kuid selleks kohustust ei ole.

14. märtsi kuninglik dekreet kehtestas üldise tänavale minemise keelu, välja arvatud teatud erandlikel juhtudel (nagu näiteks muu hulgas tööle minnes ning toidu ja ravimite ostmiseks), kuid see ei tekitanud kohustust kanda kaasas tõendit ettevõttelt ning seega ei saa seda nõuda, kui politseinikud sind kinni peavad.

Samuti sätestab see, et „liikudes avalikes kohtades tuleb austada tervishoiuasutuste soovitusi ja kohustusi“, kuid neid ei ole kindlaks määratud ja meil ei ole kohustust neid teada. On oodata veelgi suuremat õiguslikku ebakindlust, mis tuleneb eriolukorras puuduvate konkreetsete protokollide puudumisest, kuulujuttude ja võltsuudiste ja pettuste levimisest internetist ning üldisest ärevast õhkkonnast. Ärevus toob meid, muide, minu neljada ning viimase punkti juurde.

4. Karistuskultuur

Lõpuks sooviksin mainida ohtlikku kättemaksu- ja karistuskultuuri, mis meie ühiskonnas vohab.

Paar päeva tagasi ringles sotsiaalmeedias video noorest mehest, kelle politsei vahistas Valladolidis. Tundub, et ta oli ilma põhjuseta tänaval, mis tähendab temapoolse solidaarsuse puudumist. Kuid see ei olnud video puhul kõige murettekitavam aspekt: peale noormehe vahistamist, kelle suhtumine on täiesti rahulik, annab ohvitser talle mitu kõrvakiilu ning kutsub teda persevestiks.

Selle asemel, et seda sallimatut korrakaitseametnikupoolset käitumist hukka mõista, läks sotsiaalmeedia keema ohvitseri toetavate sõnumitega. „Hea töö“, „need laksud oleks talle tema vanemad pidanud andma“, „nii haritakse rämpsu“, „ma oleksin talle kaks laksu veel andnud“ ning „mõned inimesed ei mõista muud keelt“ on väike näide säutsudest, mis videole järgnesid. Mitte keegi ei eita, et politsei võimu kuritarvitas, selle asemel kiidetakse seda heaks, kuna see on suunatud „litapoja“ suunas, kes on „vastutustundetu“ ja „seab meid kõiki ohtu“ ning „ei austa meid“ (sic).

Tekitatakse palju vihkamist. Pandeemias ei taju ühiskond õigusrikkujat kaaskodanikuna, kes on teinud vea, mida tuleks parandada, vaid vaenlasena, keda tuleb iga hinna eest neutraliseerida. Ja see viib politsei ning kohtuvõimu liialdusteni, mis kindlasti ohustavad meie kaitseõigust, mis paneb meid unustama karistusõiguse aksioloogilise horisonti, milleks on nende inimeste sotsiaalne taaslõimimine, kes ei ole seadust austanud.

Kaitseõigus on meie võimalus kaitsta end kohtus meie vastu esitatud süüdistuste eest, kus meil on tagatud võrdsus ja sõltumatus (seni kuni austatakse teisi õigusi, nagu näiteks õigust tõhusale juriidilisele kaitsele, kohtu sõltumatust ja süütuse presumpsiooni). Kui kaitse on olnud tõhus, on sanktsioonid proportsionaalsed põhjustatud kahjuga. Ilma kaitseta ei ole õiglast kohtumõistmist. Seda õigust kasutades ei kaitse me vaid üht kindlat isikut, vaid kaitseme üheaegselt kõigi kodanike õigust. Kuid kui meie naabrid toetavad ekstreemsusi, avame ukse kõigi kohtulike garantiide lõpetamisele, millele meil õigus on.

Lootkem, et see hirm, kindlusetus ja närvilisus on ajutised. Vastasel juhul liigume autoritaarsuse suunas, mis võib lõpuks õõnestada kõiki sotsiaalseid ja menetlusõigusi, mille saavutamise nimel oleme nii kaua tööd teinud.

Artikkel avaldati algselt Rights International Spaini blogis.