Tech & Rights

Leedu: moonutatud ootused naise rollist võivad propageerida vägivalda

Leedus on endiselt aktsepteeritav arvata, et naise kohustus on kuulata oma abikaasa sõna. Võrdsete võimaluste eksperdi sõnul on avalikkusel moonutatud arusaam soorollidest, mis suurendab vägivalla ohtu.

by Human Rights Monitoring Institute
Photo: randi2e (Flickr.com)

Domineerivad „traditsioonilised“ vaated naiste ja meeste vahelistest suhetest

Võrdsete võimaluste ameti ombudsman tellis hiljuti arvamusküsitluse koduvägivalla tajumise ja selle põhjuste kohta. Tulemuste kohaselt on avalikkusel endiselt valdavalt „traditsiooniline“ seisukoht naise rolli kohta peres. See tähendab, et nad peavad hoolitsema meeste vajaduste eest. Rohkem kui pooled (58%) leedulastest usuvad, et naise kohus on hoolitseda abikaasa majapidamise eest. Natuke üle 40% arvas, et naised on kohustatud oma abikaasadega seksima, kusjuures naised ei nõustu selle väitega suurema tõenäosusega (51%).

„Selliste tulemustega ei ole raske näha miks nii paljud naised Leedus kannatavad vägivalda oma abikaasade käe läbi. Usutakse, et naistel on kohustus hoolitseda oma abikaasade majapidamiste ja seksuaalsete vajaduste eest ning kui nad seda ei tee, võivad nende abikaasad midagi teha või isegi vägivalda kasutada, et sundida naisi „oma kohustusi täitma“, kuulekas olema ning ootustele vastama,“ väitis M. Jurkutė, kes juhib praegu naistevastase koduvägivalla projekti.

Kas naistevastase vägivalla õigustamise alustalad pannakse paika lapsepõlves?

Tulemused näitavad, et avalikkus mõistab, et isegi näiliselt „süütu“ käitumine võib tekitada lugupidamatust. Kuus inimest kümnest nõustuvad, et naljad naiste (näiteks blondide) üle soodustavad lugupidamatust, kusjuured naised nõustuvad sellega suurema tõenäosusega kui mehed (72% võrreldes 58%). Kuid puudub üksmeel selle üle kuidas suhtuda poistesse, kes kisuvad tüdrukuid juustest, tõstavad nende seelikuäärt, või harrastavad muud sarnast käitumist. Suhtumine sellistesse asjadesse jaguneb üsna võrdselt, 45% arvab, et tegemist on vaid „süütu tähelepanuavaldusega“, kusjuures samuti 45% arvab vastupidist.

Puudub üksmeel selle üle, kas mehed on loomult agressiivsed – 37% arvab nii, samal ajal kui 53% ei nõustu sellega.

„Kui üritame asetada vägivalla juuri bioloogiasse, võime unustada, et vajame selles valdkonnas ka korralikku haridust. Kui me ei saa nõustuda selles, kas on kohane, et poisid tirivad tüdrukuid juustest või kergitavad nende seelikuäärt, siis kuidas saame oodata, et nad suhtleksid korralikult ja ehitaksid suhteid naistega kui nad suureks saavad? Tulemused panevad mind kahtlema selle üle, kas vanemad ja õpetajad ikka teevad oma kodutööd ja õpetavad lapsi vastassugupoolt austama.“ märkis Jurkutė.

Endiselt liiga vähe teavet olemasoleva abi kohta vägivallaohvritele

Uuring näitas ka, et inimesed ei ole kindlad, kas ohvrid saavad vajalikku abi. Rohkem kui 30% vastanutest ei teadnud, kas naissoost ohvrid saavad sellist abi, ja palju enam vastanuid (47%) ei teadnud, kas selline abi on kättesaadav meessoost ohvritele.

„Tulemused ei ole üllatavad, võttes arvesse seda, kui raske on leida teavet ohvritega töötavate asutuste kohta. Vähehaaval hakkame mõistma, et abi pakuvad spetsialiseerunud abikeskused kogu Leedus. Need keskused reklaamivad aktiivselt oma tegevusi ja kontaktandmeid. Kui ohvrid vajavad hädasti peavarju, kuna neil pole ohutu koju jääda, võivad nad minna kriisikeskustesse. Samas on palju raskem leida teavet majutuse kohta kriisikeskustes, eriti väiksemates linnades. Elame digitaalajastul, kuid paljudel asutustel ei ole veebisaite ega sotsiaalmeedia profiile.“ märkis büroo ekspert.

Ja kui saame igal aastal aina rohkem teavet naissoost koduvägivallaohvrite kohta (nagu näha aina suuremast arvust sotsiaalkampaaniatest ja raporteeritud intsidentidest), teab avalikkus endiselt äärmiselt vähe meessoost koduvägivalla ohvrite kohta. Enamik meessoost (61%) ja naissoost (71,5%) vastanutest arvas, et mehed peaksid peres esinevast vägivallast avalikult rääkima.