Sedasi oma õigusi kasutades saame oma vabadused peale koroonat tagasi

Kui anname poliitikutele loa meid valitseda, tahame, et nad teeksid seda, mis on parim meile kõigile. Lähikuudel üritavad meie kogukonnad leida teed, mida mööda navigeerida läbi koroonaviiruse pandeemia. Me ootame valitsustelt, et nad kasutaksid neile antud võimu selleks, et tagada meie turvalisus ja anda kõigile vajaminevat toetust. Mõnikord peab valitsus paluma, et avalikkus vajutaks osade õiguste kasutamisel ajutiselt pausi nuppu. See võib juhtuda vaid siis, kui avalikkus on suures ohus. Seda kutsutakse erakorraliseks seisukorraks.

Millistest vabadustest me räägime?

Oleme sotsiaalsed inimesed. Meile meeldib reisida, ringi liikuda, saada kokku sõprade ja perega, käia kontsertidel, spordiüritustel, kirikus või tööl. Ja sellepärast ongi meil liikumisvabaduse ja kogunemisvabaduse inimõigused.Kuid kui kasutame neid õigusi, et koguneda suurtes rühmades ajal, mil on liikvel ohtlik viirus, võime aidata sel levida.

Me kõik tahame ka oma isiklikku ruumi. Me kasutame seda arvamuste vahetamiseks, uudiste lugemiseks või selleks, et liikuda ringi, teades, et keegi meid ei jälgi. Sellepärast on meil õigus eraelu puutumatusele - see võimaldab meil hoida isiklikku teavet endale. Kõik kasutavad internetti ja omavad mobiiltelefone. Seega jätame endast veebi palju teavet. Paljud valitsused tahavad seda isiklikku teavet kätte saada ja kasutada, et jälgida seda, kes on nakatunud, kus nad on viibinud, ja kontrollida, kas inimesed püsivad kodus.

Milles on probleem?

Mõnikord lähevad valitsused meie vabaduste piiramisega liiga kaugele või nad hoiavad neid piiranguid jõus kauem, kui vaja. Nägime seda peale terrorirünnakuid Euroopas mõned aastat tagasi. Mitmed valitsused andsid julgeolekujõududele volitused meie järel luurata, proteste ära keelata ning inimesi läbi otsida ja vahistada ilma tõenditeta. Paljud nendest piirangutest meie vabadustele kehtivad endiselt. Ja lõppude lõpuks ei olnud ükski neist võimetest tegelikult kasulikud terrorismi ärahoidmisel või selle eest karistamisel.

Täna kasutavad mitmed EL-i valitsused meie isiklikku teavet, et jälgida seda, kuhu me läheme või kuidas end tunneme. See võib olla okei, kui teavat kasutatakse ainult koroonaviiruse vastu võitlemiseks, kui see kustutataks lühikese aja pärast, ja kui seda ei koguta enam peale pandeemia lõppu. See hoiaks sekkumise meie eraellu minimaalsena ja võiks aidata inimesi päästa. Kuid mõned valitsused EL-is nõuavad telekommunikatsiooniettevõtetelt, et need edastaksid neile kogu teabe, mis neil meie kohta on, ilma ilgasuguste turvalisuse piiranguteta. Me ei tea kui kaua nad seda teavet alles hoiavad, milleks nad seda tulevikus kasutavad, ja kas nad kunagi selle kogumise lõpetavad.

Mitmed valitsused, näiteks Suurbritannia, Itaalia ja Prantsusmaa valitsused on samuti vastu võtnud seadusi, mis lubavad politseil vahistada inimesi, kui nad kogunevad avalikus kohas või kui kahtlustatakse, et nad on viirusesse nakatunud. Ühendkuningriigis jäävad need meetmed kehtima kaheks aastaks. See on tõenäoliselt palju kauem, kui neid tegelikult vajatakse. Itaalias ja Prantsusmaal on vaja neid volitusi uuendada iga paari nädala või kuu tagant.

Kuida me oma vabadused tagasi saame?

Kujuta ette uut seadust, mis võimaldab politseil võtta su auto, et nad saaksid kohale toimetada elupäästvaid ravimeid. Aitad tõenäoliselt hea meelega. Kuid kas sa ei tahaks tagatist, et saad oma auto tagasi niipea, kui võimalik? Ja tagatist, et politsei ei või kasutada sinu autot millekski muuks, näiteks väljasõiduks mere äärde? Tahaksid tõenäoliselt ka teada, et on olemas sõltumatu kohtunik, kelle poole võid pöörduda selle kõige tagamiseks. Sama lugu on meie vabadustega, näiteks õigusega eraelu puutumatusele või liikumisvabadusega, et kohata teisi inimesi.

Selle pärast on meil inimõigus sõltumatule kohtule. Nende töö on kontrollida valitsust, kui see meie vabadusi piirab. Kohtunikud tagavad, et meie juhid ei võta meilt rohkem, kui neil tõepoolest vaja on. Nad tagavad ka, et saame oma vabadused tagasi niipea, kui valitsused neid enam ei vaja. Ja sama kehtib meie esindajate kohta parlamendis. Meil on inimõigus valida parlamendiliikmed valimistel hääletades. Ja nende töö on tagada, et ministrid ei võta ära liiga palju vabadusi liiga kauaks. Tulevastes artiklites selgitame seda, kuidas sõltume ka sõltumatutest ajakirjanikest ja õiguste ning demokraatia eest võitlevatest aktivistidest, kes aitavad tagada, et ministrid ei väärkasuta oma võimu.

Riikides nagu Ungari, kus ei ole sõltumatuid kohtuid või õiglasi valimisi, või kus valitsus kontrollib suuremat osa meediast, ning ründab aktiviste, on raskem kasutada oma õigusi, et oma vabadusi tagasi saada. Ungari valitsus paistab kasutavat koroonaviirust ettekäändena, et võtta kasutusele edasisi samme, et luua diktatuuri. Näiteks tahab peaminister Orban vastu võtta seadust, mis võimaldaks valitsusel vangistada ajakirjanikke, kes valitsust kritiseerivad. Kahjuks ei tee Euroopa Liit kuigi palju, et sealset demokraatiat kaitsta. Selle pärast on oluline, et me kõik mõistaksime, kasutaksime ja hoiaks kinni õigustest ja vabadustest, mis meil on.